Erkki-Sven Tüür (1959) on eesti üks mitmekülgsemaid heliloojaid. Esmalt õppis ta aastatel 1976–1980 Tallinna Georg Otsa nimelises Muusikakoolis flööti, seejärel jätkas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praeguse nimetusega Eesti Muusikaakadeemia) Jaan Räätsa juhendamisel kompositsiooni-õpingutega. Lõpetanud konservatooriumi 1984, täiendas ta end eraviisiliselt veel Lepo Sumera juures ning 1991. aastal ka Karlsruhes (Zentrum für Kunst und Medien). Erkki-Sven Tüüri heliloojatee algust märgib rockansambli In Spe esiletõus 1979. aastal, mis hakkas esitama tema vanamuusika stiilielementide ja elektrooniliste kõladega rikastatud arenduslikke kompositsioone.
Tüüri looming hõlmab nii oratoriaalseid suurvorme, sümfoonilisi orkestriteoseid, kammer- kui lavamuusikat. Oratoriaalsetest suurvormidest on tähelepanuväärsel kohal oratoorium “Ante finem saeculi” (1985), “Lumen et cantus” (1989) ning Peeter Lilje mälestusele pühendatud “Reekviem” (1994), mis sai UNESCO korraldataval rahvusvahelisel rostrumil Pariisis 1995. aasta üldhääletusel II koha. Orkestrimuusikas paistavad silma tema neli sümfooniat (1984, 1987, 1997, 2002), samuti “Exodus” (1999), mis on pühendatud Paavo Järvile (kes juhatas oktoobris 1999 ka teose esiettekannet Birminghamis). Sümfooniatest neljas, täieliku pealkirjaga “Magma / Symphony No. 4” (2002) on kirjutatud löökpillivirtuoos Evelyn Glennie tellimusel. Tüüri loomingunimistus on ka instrumentaalkontserte – David Geringasele kirjutatud Tšellokontsert (1997) ning Viiulikontsert (1999), mille esiettekandel Frankfurdi Alte Operis oli solistiks hollandi viiuldaja Isabelle van Keulen. Aastal 2001 esietendus Dortmundis Tüüri ooper “Wallenberg”.
Erkki-Sven Tüür on kirjutanud ka rohkesti kammermuusikat – suure osa sellest koondas ta programmilisse tsüklisse “Arhitektoonika I–VII”, millest esimene osa valmis 1984 ning viimane, “Arhitektoonika VII”, 1992. aastal.
“Lamentatio” (1995) tellis heliloojalt Stockholmi Saksofonikvartett, kes esitas seda ka esmaettekandel Tallinnas sama aasta 31. jaanuaril. Teose esimene faas kõlab kui staatiline süvenemine saksofonide rikkalikku kõlavärvispektrisse. Järkjärgult tekstuur hõreneb ning ilmuvad selged polüfoonilised liinid, mille omakorda vahetavad välja kooskõlade järgnevused. Rütmiline aktiivsus pääseb mõjule alles teose keskosas ning sealt alates on iga saksofonikvarteti mängija ühtlasi ka solisti rollis. “Lamentatiole” kui tervikule annab raamistuse teose lõpus taasilmuv kõlavärvide staatika.
Lepo Sumera (1950–2000) looming on eesti muusika üks eredamaid verstaposte – tema teoste loetelus on kuus sümfooniat (kirjutatud 1981, 1984, 1988, 1992, 1995 ja 2000), oratoorium “Armastuse ja tulega” (1997), Klaverikontsert (1989), Tšellokontsert (1998), ballett “Anselmi lugu” (1978, E. T. A. Hoffmanni muinasjutu ainetel), kammerooper “Olivia meistriklass” (1997, Ervin Õunapuu romaani järgi), multimeediaetendus “Südameasjad” (1999), “Kolm Shakespeare’i sonetti” (1996) sopranile, lugejale, poistekoorile ja orkestrile, Concerto grosso (2000), rohkesti kammerteoseid ja muusikat enam kui 70 filmile ja teatrilavastusele.
Lepo Sumera õppis kompositsiooni Tallinna Muusikakeskkoolis Veljo Tormise juures ning aastail 1968–1973 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Lepo Sumera oli professor Heino Elleri viimane õpilane, pärast Elleri lahkumist 1970 õppis Sumera edasi Heino Jürisalu käe all. Juba Sumera esimene orkestriteos “In memoriam” (1972, kirjutatud Heino Elleri mälestuseks) näitab helilooja suurepärast kõrva orkestrivärvide kasutamisel. See oli ühtlasi ka tema läbimurdeteos, mida 1970. aastatel kanti ette paljudes maades. Sumera loominguline käekiri on läbi enam kui kolme aastakümne korduvalt muutunud – kui seitsmekümnendatel aastatel iseloomustas seda vaba atonaalsus, siis kaheksakümnendatel diatoonilised helilaadid ning üheksakümnendatel elektrooniliste väljendusvahendite kasutamine.
Viljaka loomeelu kõrval jätkus Lepo Sumeral energiat hämmastavaks ühiskondlikuks aktiivsuseks – ta on olnud Eesti kultuuriminister (1988–1992), aastatel 1993–2000 nii Eesti Muusikaakadeemia professor kui Eesti Heliloojate Liidu esimees. Lepo Sumera oli ka 1995. aastal rajatud Eesti Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio esimene juhataja (aastani 1999).
Saksofonikvarteti “Con anima” (1997) esimene osa Moderato con espressione. Quasi parlando muusikaline materjal tugineb lühikestele meloodiafraasidele ja valdavalt diatoonilistele helilaadilele. Omaette kujundi tähenduse saavad siin ka rohked repetitsioonid ühel noodil. Saksofonid justkui vahetaksid omavahel lühikesi motiive ja sel kombel tekibki mõõdukas tempos “muusikaline vestlusring”. Teine osa Con anima kõlab see-eest üsna kiires tempos – repetitsioonidel on tähtis roll siingi, ainult et pigem rütmilise aktiivsuse kandjaina. Seeõttu kõlabki teine osa nagu ühe hingetõmbega.
“Lupus in fabula” (1998) on seitsmeosaline tsükkel, milles iga komponent joonistub atraktiivselt välja tänu oma iseloomulikule karakterile. Kui esimeses osas on selleks värv, siis teises rütm, kolmandas obertonaalne mäng ning neljandas groteskimaiguline tantsulisus. Ja nii ikka edasi – igal osal on oma teravmeelne nipp varuks. Näiteks viimases palas tundub selliseks nipiks olevat näiteks Philip Glassi minimalistliku stiili ja barokijoonte ristumine.
Esko Oja (1973) lõpetas Eesti Muusikaakadeemias Eino Tambergi kompositsiooniklassi aastal 1995 ning tema loomingulist käekirja näivad üheksakümnendatest aastatest küllalt selgelt iseloomustavat jazzilikud stiilijooned. Esko Oja on siiani ka ainus eesti helilooja, kes on kirjutanud Tromboonikontserdi (1997).
Saksofonikvarteti esimese osa seade näitab kohe Esko Oja sümpaatiat jazzi vastu, veelgi enam – siin on samavõrd tajutav ka fusion-muusika rütmitunnetust. Teine osa kõlab eelnenust rohkem mainstreami-atmosfääris, seda muljet toonitab nii rafineeritud harmoonia kui solistide meloodiajoonis. Samas võib siin esituslikult tajuda ka rohkem improvisatsioonilist mänguvabadust. Ent finaal suunab muusika oma ebaregulaarsete taktimõõtudega lõpuks teistele radadele, mis oma korduvate figuuridega võib seostuda rohkem isegi (post)minimalismi kui fusion-muusikaga. Resümeerivalt võib teose kohta öelda, et seda võib olla ehk kerge kuulata, aga interpreetidel kindlasti mitte kerge ja lihtne meeleolukaks mängida.
Eino Tamberg (1930) on ühtviisi produktiivne nii sümfoonilises, lava- kui kammermuusikas – tema loomenimistus on nii oopereid (“Raudne kodu” 1965, “Cyrano de Bergerac” 1974, “Lend” 1983), ballette (“Ballett-sümfoonia” 1959, “Poiss ja liblik” 1963, “Joanna tentata” 1970), neli sümfooniat (kirjutatud 1978, 1986, 1989 ja 1998), instrumentaalkontserte (Trompetikontsert nr. 1 aastast 1972 ja Trompetikontsert nr. 2 aastast 1997, Viiulikontsert 1981, Klarnetikontsert 1996), oratoorium “Amores” (1981) ning rohkesti kammermuusikat. Tambergi rahvusvaheliseks läbimurdeteoseks oli Concerto grosso (1956), mida loetakse praegugi eesti modernismi teeviidaks.
Eino Tamberg on ka hinnatud pedagoog ja Eesti Muusikaakadeemia professor, tema juhendamisel on EMA lõpetanud sellised heliloojad nagu Raimo Kangro, Peeter Vähi, Mari Vihmand, Toivo Tulev, Alo Mattiisen jpt.
Tambergi muusikat on raske ühetähenduslikesse stiiliraamidesse paigutada – kui tema 1950.–1960. aastate loomingus äratab tähelepanu neoklassikaline vormiselgus, siis 1970.–1980. aastate heliteostes juba neoromantiline meloodiarikkus ja heakõlalisus. Helilooja 1990. aastate väljenduslaadi iseloomustab aga ekspressionistlik pingestatus.
Võib öelda, et saksofon on Tambergi üks meelisinstrumente, kirjutas ta ju aastal 1987 ka Saksofonikontserdi op. 79. Teoses “Play for Five in Four Acts for Sax Quartet and Percussion” op. 91 (1994, esiettekanne 1995) on saksofonikvarteti kõlapilti rikastatud löökpillidega. Esimese osa Entrances. Con moto faktuur hakkab tihenema järkjärgult nin sama märkamatult ilmnevad ka esimesed ekspressionistlikult pingestatud kromatismid, mis kanduvad samas kohe üle järgmisse ossa. Nii et teose esimesed kaks episoodi moodustavad motiivide suguluse tõttu omamoodi osade paari. Kellamänguga algavas kolmandas osas ilmub aga uus, lüürilis-eepiline karakter. Finaal Collision. Death of Alto. Tender Farewell. Furioso. Lento on oma ülesehituselt kõige mitmeplaanilisem – selle energilistes staccatodes motoorika kõlab tokaataliku karakteriga kuni kontrastse resümeeni, kus domineerivad juba aeglaselt voolavad lüürilised meloodiakaared.
Tõnu Kõrvits (1969) lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooria alal ja 1994 Eesti Muusikaakadeemias Raimo Kangro kompositsiooniklassi, seejärel jätkas aastatel 1994–1999 õpinguid EMA magistrantuuris professor Jaan Räätsa juhendamisel. Tõnu Kõrvits oli nende kümne Euroopa noore arranžeerija seas, kes valiti 1997. aastal osalema noorte arranžeerijate meistrikursustel Hilversumis (Holland) Metropole Orchestraga ja dirigent Vince Mendozaga. 1994 kõlas Kõrvitsa Kontsert kitarrile ja kammerorkestrile Pariisis rahvusvahelise heliloojate rostrumi raames. Tema teoseid on esitatud, lisaks Eestis toimunud nüüdismuusika festivalidele (NYYD festival, Eesti Muusika Päevad, David Oistrahhi Festival Pärnus), ka rahvusvahelistel festivalidel Kopenhaagenis (ArtGenda 1996), Katowices (1998) ning Lockenhausis (1999), kus festivali tellimustöö “For You, the Messenger of Night” oli Kremerata Baltica seksteti kavas.
Tõnu Kõrvitsa varasemad teosed on üsna lihtsad, romantilised, tonaalsed ning mõjutatud postromantismist. Tänaseks on tema stiil mõnevõrra muutunud – ta kasutab nüüdisaegseid tehnikaid, olles samas tundlik loomenatuur, kes oskab leida rohkelt põnevaid kõlavärve. Kõrvitsa muusikat on iseloomustatud kui eriliselt hingestatut ja akvarelset ning head dramaturgiatunnetust ja värvikat instrumenteerimist loetakse samuti tema tugevateks külgedeks.
“The Detached Bridge” (1998) on plaadil ainuke teos, kus peale saksofonikvarteti teeb kaasa ka Tallinna Kammerorkester. Loo sissejuhatavas faasis kõlab saksofonide ansambel küll värvikalt, kuid ootuspäraselt kammerlikus plaanis. Ent orkestri lisandudes tekib üldises koloriidis uus dimensioon, milleks on kõlaline sügavus ja tekstuuri komplitseeritus. Ehkki järgmine muusikaline pilt on tämbraalselt värvitud jälle saksofonidega, sulandub saksofonide kvartett ja orkester teose viimases episoodis siiski lõplikult kokku. Suuri kontraste “The Detached Bridges’s” ehk ei kuule, küll aga kõlalist homogeensust ning poeetilisi kõlavärve.
Igor Garšnek
Tallinna Saksofonikvartett:
Olavi Kasemaa (sopransaksofon)
Villu Veski (altsaksofon)
Valdur Neumann (tenorsaksofon)
Hendrik Nagla (baritonsaksofon)
Tallinna Saksofonikvartett on asutatud Olavi Kasemaa poolt 1983. aastal, praeguses koosseisus mängitakse alates 1985. aastast. Kõik ansambliliikmed on Tallinna Riikliku Konservatooriumi kasvandikud. Ansambel on koostööd teinud erinevate lauljatega nagu Tiiu Levald, Helvi Raamat, Annika Tõnuri ja Pille Lill. Kvartett on viibinud kontsertreisidel Taanis, Šveitsis, Rootsis, Soomes, Norras, Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias ning endistes NSV Liidu linnades. Hulgaliselt on tehtud lindistusi raadiotes, salvestatud LP-heliplaat ja CD. Umbes 20 eesti heliloojat on kirjutanud teoseid spetsiaalselt Tallinna Saksofonikvartetile.
Olavi Kasemaa (sopransaksofon) lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi 1973. aastal kahel erialal: saksofon (klarnetist J. Kaljaspooliku klass) ja dirigeerimise (H. Orusaar). Täiendavalt õppis muusikaajalugu (teaduste kandidaat 1989). Alates 1973. aastast on ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi saksofoni, metoodika ja puhkpillimuusika ajaloo õppejõud. 1980. aastal asutas Olavi Kasemaa saksofoni erialaklassi ja tema õpilaste seas on neli erinevate konkursside laureaati. Ta on mänginud Eesti Raadio kontsertorkestris, kammeransamblites ja esinenud solistina. Ta on ka mitmete eesti heliloojate saksofonimuusika esiettekandja.
Villu Veski (altsaksofon) lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis O. Kasemaa saksofoniklassi 1985. aastal. 1989. aasta suvel täiendas ta end Prantsusmaal professor C. Delangle juures. Villu Veski on vabariikidevahelise puupuhkpillimängijate konkursi laureaat (Šiauljai 1983) ja Üleliidulise konkursi diplomand (Hmelnitsk 1987). Villu Veski on jazzansambli Sax Appeal Band kunstililne juht, solistina Hillar Kareva ja Eino Tambergi saksofonikontsertide esmaesitaja. Praegusel ajal töötab ta Tallinna G. Otsa nimelises Muusikakoolis saksofoniõpetajana.
Valdur Neumann (tenorsaksofon) lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis O. Kasemaa saksofoniklassi 1986. aastal. Ta on vabariikidevahelise puupuhkpillimängijate konkursi laureaat (Kisineau 1987) ja Kaitsejõudude Peastaabi puhkpilliorkestri solist.
Hendrik Nagla (baritonsaksofon) lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis J. Kaljaspooliku klarnetiklassi 1971. aastal. Ta on olnud Eesti Raadio kontsertorkestri solist (klarnet, baritonsaksofon), mänginud ka kammeransamblites, töötanud Tallinna G. Otsa nim. Muusikakoolis saksofoniõpetajana ning käesoleval ajal töötab Hendrik Nagla Eesti Politseiorkestris kontsertmeistrina.